Marius Järvi, tšello Elle-Riin Volmer, klaver Kavas: Ludwig van Beethoven: Sonaat tšellole ja klaverile A-duur op. 69 nr 3 Johannes Brahms: Sonaat tšellole ja klaverile e-moll op. 38 Ludwig van Beethoven (1770-1827) komponeeris 3. tšellosonaadi 1808. aastal, oma loomeperioodi keskel. Seda ajavahemikku iseloomustavad tema loomingus eelkõige innovatsioon ja tugev heroism. Samal perioodil 3. tšellosonaadiga komponeeris Beethoven näiteks ka 3. ja 5. sümfoonia, “Waldsteini” ja “Appassionata” klaverisonaadid ning 4. klaverikontserdi. 3. tšellosonaat on Beethoveni pikim kõigist 5-st tšellosonaadist ning esimest korda esineb tšello- ja klaveripartiis täielik võrdsus. Tšellosonaati eristab selle eelkäijatest ning ka kaasaaegsetest strukturaalne uuendus ning emotsionaalne sügavus. 1810. aastal mainis helilooja Ernst Theodor Amadeus Hoffmann esmakordselt arvustuses Beethovenit kui romantismi esindajat. Ta kirjeldas, kuidas Beethoven kutsub oma instrumentaalteostes esile mõõtmatu ja üleva maailma, milles leiduv valu, hirm, õudus ning eelkõige lõputu igatsus moodustavad romantismi tuumiku. Johannes Brahms (1833-1897) alustas oma esimese tšellosonaadi loomist 1862. aastal, kuid lisas sellele finaali alles 1865. aastal. Tšellosonaat erineb oluliselt Brahmsi varasematest kompositsioonidest, kuna jäljendab justkui mineviku muusikastiile. Sonaadi viimases osas laenabki Brahms teemat Johann Sebastian Bachi “Fuugakunstist”. Brahmsi kaasaegsed ja järelmaailmgi on teda pidanud pigem konservatiivseks, klassikute eeskuju järgivaks heliloojaks. 20. sajandi muusika üks radikaalsemaid uuendajaid Arnold Schönberg tõestas aga 1933. aastal ilmunud artiklis "Progeressiivne Brahms" tema olulist rolli 19. sajandi muusika uuenemisprotsessis. Brahmsi erakordne kontrapunkti valdamine koos tema sügava rütmi ja meetrumi mõistmisega eristab tema kompositsioone kaasaegsete omadest. Sarnaselt Beethovenile, demonstreeris Brahms oma võimet põimida traditsioonilisi vorme uuenduslikkuse ja emotsionaalse sügavusega. Marius Järvi alustas tšelloõpinguid nelja aastaselt. 1987. aastal astus ta Tallinna Muusikakeskkooli, Laine Leichteri tšelloklassi. 1995. aastal jätkas Marius õpinguid Lahtis Päijät-Häme konservatooriumis Jouko Paavola õpilasena. 2000. aastal alustas ta õpinguid Sibeliuse Akadeemias professor Martti Rousi juhendamisel. Marius Järvi on edukalt osalenud ning preemiaid pälvinud mitmetel konkurssidel. 1989. aastal saavutas ta III koha rahvusvahelisel noorte tšellistide konkursil Tšehhoslovakkias (Usti nad Orlic’is), 1995. aastal I koha Vabariiklikul noorte keelpillimängijate konkursil ning 2002. aastal peaauhinna Eesti noorte interpreetide konkursil “Con Brio”. Seitsmel korral on ta osa võtnud maailma ühest suuremast tšellofestivalist Kronbergis Saksamaal. Marius on end täiendanud mitmete rahvusvaheliselt tunnustatud tšellistide meistriklassides nagu näiteks F. Helmerson, D. Geringas, A. Noras, M. Tchaikovskaja, G. Hoffmann, M. Ylönen, J.-E. Gustafsson, H. Kiiski, R. Cohen, T. L. Thedeen, T. Hanhinen. Marius Järvi on esinenud solisti ja kammermuusikuna paljudes Euroopa maades (Saksamaal, Belgias, Hispaanias, Portugalis, Rootsis, Tšehhis, Soomes jm). Ta on esinenud solistina Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri, Tallinna Kammerorkestri, Turu Filharmooniaorkestri, Järvi Festivaliorkestri, Pärnu Linnaorkestri ja teiste ees dirigentide Neeme järvi, Paavo Järvi, Risto Joost, Paul Mägi, Tibor Boganyi, Atso Almila, Anu Tali ja Kaisa Roose juhatusel. Marius on kaasa teinud ka mitmetel plaadistustel, sealhulgas solistina plaatidel “Urkutaikuri” (2001), Rene Eespere Tšellokontsert “Concertatus Celatus” pühendusega Marius Järvile ja paljudel teistel. Sügisel 2000 ilmus Marius Järvi esimene sooloplaat “Via” koostöös maailmakuulsa organisti Kalevi Kiviniemiga. Aastatel 2005–2013 töötas Marius Eesti Riiklikus Sümfooniaorkestris tšellistina ja on orkestrite Hulencourt Soloists Chamber Orchestra ja Eesti Festivaliorkestri liige. Alates 2014 aastast on ta Rahvusooper Estonia orkestri tšellist ning töötab ka õppejõuna Vanalinna Hariduskolleegiumis. 2017. aastast on Marius Leigo Järvemuusika kunstiline juht. Marius Järvi kuulub kammermuusikaansamblitesse Järvi Instrumentalists ja Estonian Cello Ensemble. Elle-Riin Volmerit on iseloomustatud kui peene ja personaalse muusikatajuga pianisti, kelle mängus on nii tehnilist üleolekut kui ka rafineeritud kõla. Elle-Riin on andnud arvukalt soolo kui ka keelpilli-klaveri duodega kontserte nii Taanis kui ka Eestis ning on osalenud konkurssidel ja festivalidel ka Itaalias, Hispaanias ja Saksamaal. Elle-Riin alustas klaveriõpinguid Tallinna Muusikakeskkoolis ning on lõpetanud bakalaureuseõpingud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias prof. Ivari Ilja klaveriklassis. Magistrikraadi omistas ta Aarhusi Kuninglikus Muusikaakadeemias prof. Søren Rastogi ja Martin Lysholm Jepseni õpetusel. 2022 aastal omistas Elle-Riin samas akadeemia solistiklassi diplomi. Ta on täiendanud end järgnevate nimekate pianistide meistrikursustel: Denes Varjon, Eero Heinonen, Teppo koivisto, Ewa Podlocka, Jens Elvekjær, Aleksandra Zvirblyte ja Marianna Shirinyan. 2015 aastal pälvis Elle-Riin Lilian Semperi nimelise stipendiumi. Ta on esinenud solistina Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri, Pärnu Linnaorkestri ja Tallinna Muusikakeskkooli sümfooniaorkestri ees dirigentide Arvo Volmeri, Risto Joosti ja Jüri Alperteni Juhatusel. Alates 2022. aastast töötab Elle-Riin õppejõuna Tallinna Muusika- ja Balletikoolis. Kontserti toetab Eesti Kultuurkapital.